,,Mahakandmine"

[Xandra]

Selline mure siis.
Rasedus ja sünnitus läksid mul väga hästi ja tibuga on ka kõik OK. Olen enda olemuselt hästi aktiivne olnud-nii tööl kui ka mujal (ntx spordis ja kaitseliidus) Püüan tibu ja peret kahjustamata ka nüüd normaalset ja aktiivset elu elaga ...aga... mind ei võeta enam tõsiselt ja ei võeta enam ,,kampa". Panen käe südamele ja kinnitan, et mu iseloom ei ole rasedusega kaasnevas hormoonidemõllus muutunud. Muutunud on AINULT see, et olen nüüd ema!!! Aga abiellumist ja emakssaamist heidetakse mulle suisa ette stiilis ,,ega sul nüüd enam aega niikuinii pole, tahad äkki mõne lapse veel saada-sind ei saa enam nii ,,emasena" tõsiselt võtta" jne. Selline suhtumine teeb väga-väga kurvaks!
Kas kellelgi veel on sellist sorti jamaga kokkupuuteid olnud ja kuidas sellest üle saite?

[-K2tlin-]

Mul sama olnud, kuid ei põe selle pärast väga. Mul oli nii et kui jäin teist last ootama siis ütles "sõbranna" et mind võib siis igast üritusest välja jätta nüüd. et kuna alkoholi ei joo, siis pidin igav olema. Ei soovi suhelda ka sellistega.

[KirsiMaria]

Ei ole olnud ja kui oleksid sellised "jobud " ymber minu siis jookseksin kaugele ja väldiksin nendega suhtlemist igasmöttes.
On täiesti normaalne kui oled ema ja abielus muutuvad söbrad teisejärguliseks.Pere on nr 1 ja las nii ka jääb!

[Helzzu]

Mul on sugulane selline...kui ma talle rääkisin oma lapsesaamise soovist, oli ta küll väga põnevil, aga kui beebi sündinud oli, ei huvitanud teda meie käekäik enam üldse (olime enneaegsuse pärast 50päeva haiglas). Siiani ei huvita teda väike sugulane, pole kordagi tema kohta küsinud ja talle ma vististi ei räägikski. Alguses oli natuke võõrastav, sest enne rasedust suhtlesime päris tihedalt ja olime kind a tight. Kuid hakkasin oma rasedust nautima ja hiljem tütrega tegelema ning ausalt öeldes ei huvita tema mind ka enam. Viimati rääkisime tädipoegade sünnipäeval paar sõna põgusalt. See oli mitu kuud tagasi.
Mina ei tunne sellisest "sõbrannast" üldse mitte puudust, on tekkinud uued, lastega sõbrannad, kellega huvitavam aega veeta.
Elu läheb lihtsalt omasoodu ja kui keegi sind sellepärast "maha kannab" ,et sinu väärtushinnangud on muutunud, polegi vaja sellistega suhelda. Hoopis nemad ei tea, millest ilma jäävad!

[ketlinn]

Panen käe südamele ja kinnitan, et mu iseloom ei ole rasedusega kaasnevas hormoonidemõllus muutunud. Muutunud on AINULT see, et olen nüüd ema!!!

Aga emadus muudabki ju naist, aga seda pole vaja häbeneda ja varjata. Kindlasti pole su elu täpselt samasugune nagu enne lapsesaamist. Muutunud on kasvõi see, et pead nüüd hoolsamalt oma aega planeerima ja ei saa nii vabalt tulla ja minna nagu varem.

Kurb on aga see, et emadus on ühiskonnas veidi alavääristatud. Isiklikke negatiivseid kogemusi pole, aga ikka jääb kuskilt kõrva mõni halvustav kommentaar "titemammade ja nende vääksude" kohta. Väga kurb. Meie ühiskond nagu kardaks sünnitust ja väikseid lapsi. (Ise kuulusin ka mõni aeg tagasi selliste inimeste sekka kahjuks )

[Loviise]

Ei ole olnud ja kui oleksid sellised "jobud " ymber minu siis jookseksin kaugele ja väldiksin nendega suhtlemist igasmöttes.
On täiesti normaalne kui oled ema ja abielus muutuvad söbrad teisejärguliseks.Pere on nr 1 ja las nii ka jääb!

Minu arvates ei ole küll vaja siis kohe inimesi vältima hakata. Okei, pere on muidugi tähtis, aga sõbrad ja koduväline elu on ka väga oluline. Natukese aja pärast on laps juba suurem ja ei vaja enam nii palju tähelepanu, siis avastad end äkki üksi. Lihtsam on praegu suhteid ja tegevusi jätkata.
Minu soovitus on, et pressi ennast ikka peale natuke Mitte muidugi ebameeldivalt, aga tõesta, et sa pole mammastunud ja oled ikka seesama tore sõber. Varsti märkavad nad ise ka, et emadus ei ole mingi hirmus ninnu-nännu-vaadake-mu-titte-hullus.
Lapsekasvatamine ei tähenda, et peab muust maailmast end isoleerima. Paljud naised teevad pigem ise selle valiku, sest nii on lihtne. Uus elukorraldus on keerulisem, palju peab planeerima, aga see on teostatav.
Palju oleneb ka enda suhtumisest ja jututeemadest. Kui teisi ei huvita lastega seonduvad jutud, siis ei maksa neid teemasid üldse puudutadagi.

[marca]

Mul natuke vastupidine probleem -tahaks küll igale poole minna ja kutsutakse ka, aga sageli ütlen ära, sest hakkan mõtlema, et vanemad saavad pahaseks kui peavad last hoidma ja tunnen seetõttu süümekaid. Mitte et ma üldse tihti kusagil käiks, aga näiteks kui 2 õhtut järjest tahtsime mehega tsikliga sõitma minna (max 2ks tunniks), siis oli ema juba pahane, et "kas iga päev peab kuskil käima". Samas räägib, et toome last vähe näha. Ma ei julgegi ju sellise suhtumise juures last hoida anda...Ema mul sellised hoiakuga, et lapsega peabki kodus istuma, samas mind hoidis vanaema ja tema ei pidanud minuga sugugi kodus istuma. Olen ka teistelt kuulnud, et vanavanemad hoiavad hea meelega lapsi ja käivad külas aga mul sellised süümekad...Oleks palju lihtsam kui vanemad ise avaldaksid soovi, et muidugi minge välja, pole probleemi sellest lapsehoidmisest.
Seega justkui tunnen, et tõrjun ise sõbrad ja väljaskäimised endast eemale

[Kahepaikne]

Eks laps panebki teatud väärtused teist moodi ritta.
Ise olen praegu esimese lapse ootel, kuid mul on juba paar sõbrannat pisikeste lastega ning oleme sellisest muutusest rääkinud.

Ega nende naisõiguslaste jutud päris tühja koha pealt ei sünni, kui ütlevad, et lastega naised on Eestis vägagi diskrimineeritud.

Samas, kui inimesel on arvamus, et ilma alkoholita ei ole võimalik pidutseda/vaba aega veeta, siis on inimesel probleeme alkoholiga ...

[ketlinn]

Marca - kas teil muid hoidjakandidaate pole? Ja kas sa oled oma emale meelde tuletanud, et sind hoidis ka vanaema väga tihti?

[marca]

Marca - kas teil muid hoidjakandidaate pole? Ja kas sa oled oma emale meelde tuletanud, et sind hoidis ka vanaema väga tihti?

Muud hoidjakandidaadid asuvad kahjuks mitmekümne kilomeetri kaugusel ja peab seda hoidmist enne planeerima, vanemad elavad seevastu 5 minuti kaugusel...
See meeldetuletamine...mu emal on suht valikuline mälu ja parem on ise mitte tüliteemat üles võtta, sest ta süttib kriitikast (ta võtab igasugu väikseid vihjeid kriitikana) kergesti

[Mormelar]

Ma võiks sellest teemast nii palju rääkida, aga ma ei suuda endas viitsimist leida...

Ma sain emaks väga noorelt ja paratamatult muutis see mu elu täielikult. Oli neid, kes kohe kadusid, oli sõpru, kes üritasid jääda. Käisid jalutamas, hoidsid. Aga minu maailm oli nii teine! Me kaugenesime. Tollal süüdistasin neid, aga tegelikult oli asi minus - mu väärtused ja elu, isegi jutud olid teised. Esimene laps on kogu maailm, muud ei taha ja nii see peabki olema. Veel ei märgata seda iseenda kadumist lapsesse. Ma leidsin uusi, lastega tuttavaid, kellega oli kergem klappida.
Ühelt maalt peale teise lapse sündi hakkasin ka endale mõtlema, et kes mina olen ja mina tahan. Elasin enne aastaid vaid lastele. Siis sain ka vanad sõbrad tagasi. Nad armastavad mu lapsi, nad armastavad meiega aega koos veeta, aga nad lihtsalt ei oskanud ja mina ei lubanud.
Nüüd on mul igasuguseid sõpru, gümnasistidest vanaemadeni välja. Kõik on ühtemoodi kallid.

Teemaalgatajale: Esiteks, ei maksa raiuda nagu rauda, et Sa pole muutunud. Kindlasti oled ja vaid paremuse poole. Sa oled nüüd ema ja tõelised sõbrad mõistavad seda. Neid, kes ei mõista, neid polegi vaja. Leia endale uusi tuttavaid, kelle peal saad nn oma titejutud välja elada - kasvõi siitsamast foorumist leiab kaaslasi jalutamiseks ja lapsele mängimiseks. Nii suudad paremini välja minnes kodu selja taha jätta ja muule keskenduda, endale keskenduda!

[marca]

Kunagi kui mul last veel ei olnud aga sõbrannal oli, ütles ta, et esimesed sõbrad kaovad, kui hakkad kellegagi käima, järgmised siis kui koos elama ja vaid üksikud jäävad kui saad lapse. Eks see enam-vähem nii ole ka ja tõesti, mitte ainult sõprade süül vaid endal on ju ka veidi teised teemad, mis huvitavad. Endal mul pole kunagi karjade viisi sõpru olnud ja mu sõpradel on endalgi lapsed, kuid kaugenenud oleme ikka - laste kõrvalt raske aega leida, eriti kui lähestikku ei elata. Sageli saab aga ka siis edukalt sõber olla kui iga päev ei näe nagu varem kombeks. Praegu on kord kuus sõbrannaga kokkusaamised täitsa ok. Mees ütlebki, et otsi uusi sõpru aga ega see nii lihtne ju ei ole.

[Kairi]

Elu jooksul sõbrad tekivad ja kaovad pidevalt. Täpselt samamoodi sõbrad vahetuvad ka kooli lõpetamisel, kolimisel jmt. Mina jäin tudengina rasedaks. Peale sünnitust mõne vana kursakaga kokku saades - minul titeteemad, neil uued töökohad. Meenutame natuke vanu aegu ja rohkem nagu polegi ühist
Kaitseliit on jah küllaltki selline seltskond kus titeteemasid ei räägita Olin ise kunagi gaid ja puutusin ka palju kaitseliitlastega kokku. Aga see aeg jäi keska-aega, kui metsas-käimised ja peod olidki ainsad huvitavad asjad elus. Praegu ma sellest küll puudust ei tunne, eks vahel harva ikka näen neid vanu tuttavaid ja tore on kohtuda/vanu aegu meenutada, aga elu on edasi läinud. Uued ajad, uued prioriteedid. Eks leiad sinagi uued tuttavad nende asemele, kes sind "maha kannavad". Tõelised sõbrad seda nagunii ei tee ja nemad jäävad. Usu - nii mõnegi vana tuttavaga leiad uusi jututeemasid, kui ka nemad lapsevanemateks saavad; siis nad mõistavad sind.

[x-kiss]

peale rasedaks jäämist kadusid kõik kooli aegsed "sõbrannad" ja niiöelda parimad sõbrannad ei helistatud kuna ma ei saa midagi lõbusat teha enam jne...eks peale sünnitust tekkisid uued tuttavad seoses lapsega, teised emmed ja issid...pooled kadusid ka siis kui laps suuremaks kasvas...kuid üks on siiamaani alles jäänud peale kaht aastat ja mul hea meel et temaga kohtusin aga aeg, lapsed ja muud elu pöördkäigud näitavad sulle kes su tõelised sõbrad on ja kas nad jäävad sinu kõrvale ka peale neid üle elamisi aga soovitan sul lihtsalt pea kõrgel hoida ja näidata et emad ei ole "mahakantavad" inimesed

[kaitsu]

Mind kanti ühe sõbranna poolt maha juba siis kui nö mehe leidsin. Kooselu, kodu, töö võtavad minult loomulikult oma aja ja energia, aga et sõbranna nii mind "välja viskas" oma elust on kurb. Nüüd kui olen 6ndat kuud lapseootel, pole ta kordagi küsinud kuidas läheb. Kahju muidugi aga mis teha. 5 aastat sõprust lendas lihtsalt tuulde