40+0 käisin arsti juures korralisel ülevaatusel ja KTGs. Emakatöö oli korralik ja arst arvas, et ma kohe sama päev lähen sünnitama kah. Hea, et ma teda ei uskunud sest poolteist nädalat hiljem olin ma ikka veel rase. Toonuseid käis mul üldse palju, nendega olin juba harjunud. 41+0 korralisel ülevaatusel tahtis arst mulle juba saatekirja anda. Ma vaidlesin muidugi vastu, sest leidsin, et küll ta tuleb omal ajal. Kui minu ja lapsega on kõik hästi, pole ju vaja torkida. Selle vaidlemisega saavutasin selle, et esilekutsumise aeg lükati 24ndalt 26ndale maile. Hilisemaga polnud arst enam nõus.
24ndal mail olime mehega oma ehitusjärgus maja peal tööd tegemas, nagu enamustel õhtutel. Krohvisime teisel korrusel magamistoa seina. Sai ikka redelist korduvalt üles-alla ronitud ja igasuguseid jõukohaseid ehitustöid tehtud. Ema veel kommenteeris mind vaadates, et ma peaksin hoopis sünnitama. No õigesti ta arvas, sest pool 11 sel õhtul hakkasid kergemad valud pihta. Kellelegi ma midagi ei öelnud ja tegin vapralt tööd edasi. Mõtlesin, et äkki pole veel ka õige asi, äkki lihtsalt natuke rabelemisest kõht valutab ja üritasin rahulikumalt võtta. Koju jõudsime sel õhtul kella 1 ajal öösel. Poole 2 ajal mainisin mehele, et äkki vaja sõitma minna. Selle jutu peale kupatas mees meid mõlemaid magama – kui läheb asjaks, on vaja välja puhata. Mehe hirm oli koguaeg olnud, et kui asjaks läheb, oleme magamata ja väsinud. Mees magas, vähemalt minu teada. Ise ütleb, et ka väga magada ei saanud kui mina valutasin. Mina kolisin elutuppa valutama, et mehe und mitte häirida. Nii ma öö otsa istusin ja klikkasin contractions calculatorit. Vaatasin ajaviiteks telekast reporteri dokumentaali üleliigsete sõrmede, varvaste, käte ja jalgadega sündinud lastest. Hmm.. polnud just kõige targem vaatamine, ise parajasti sünnitamas
Aga muud ei tulnud juu. Üritasin vahepeal ka magada ja vist isegi tukastasin 15ks minutiks tänu sellele, et valude vahed venisid vahepeal nii pikaks. Pikali olles olid pikemad, püsti olles lühemad. Kõikusid 5 minuti ja 9 minuti vahel. Lõpuks hommikul otsustasin, et kõik, nüüd on aeg haiglasse minnna. Tundsin ise, et praegu veel suudan liikuda ja sõita, aga hiljem enam mitte. Valude vahed endiselt kõikusid 3-4 ja 6-7 minuti vahel. Kuigi mu valud olid algusest peale suhteliselt tähelepanu nõudvad olnud, olid nad nüüd juba üsna korralikud ja võtsid häält tegema ja seina najale toetuma. Sõit oli piinarikas – mees lõpuks pakkus, et peab auto kinni kuniks valuhoog on, aga mina tahtsin lihtsalt ruttu kohale jõuda. Need auklikud Tallinna tänavad ja sellest tingitud rappumine oli valu ajal ikka piin.Haiglasse jõudsime poole 8 ajal hommikul. Vastuvõtus öeldi, et ma oodaku, esimene sünnitus võtab nagunii aega. Lõpuks saime KTG alla. Üks valu, mis KTG all olles käis, oli nii pikk ja tugev (lausa graafikust kõvasti väljas), et võttis hinge kinni pikemaks ja ajas südame pahaks. Hea, et lasin mehel juba enne otsida midagi, kuhu oksendada (arst jättis meid üksi). Mees leidis mulle selle arstiriistade pappkausi. KTG tulemuste järgi arvas arst ikkagi, et me võime veel koju minna. Mina mõtlesin, et kui juba tulime, siis tulime, pealegi seda autosõitu poleks ma veel 2 korda üle elanud. Ja tegelikult õigesti mõtlesin, sest poja sündiski ju juba 5 h pärast. Kuigi KTG arst arvas, et meil on aega küll ja küll arvas ta ka, et ärgu ma mingu oma valudega ooteruumi ootama kuni meid tullakse üles eskortima. Eks ta vist arvas, et ma võin tegelikult sünnitama hakata küll, kui kogu haiglasse vastuvõtu paberite täitmise ajal mehel kaelas rippusin ja uutasin oma valusid. Üles sain aga omal jalal, kuigi pakkus siis juba ka ratastooli.
Kokkuvõttes olidki minu valud sellised kõikuvad. Nüüd on KTG lehte väga huvitav vaadata. Valud käisid umbes nii, et kaks tükki järjest ja siis 5 minutit pausi, jälle 2-3 tk järjest ja paus. Ma olin põhimõtteliselt terve sünnituse aja aparaatide all, nii et nende numbrite liikumise järgi oli kohe hea vaadata, et nüüd valu tuleb, kutsuda mees enda kõrvale tagasi ja olla selleks valmis. Kõige tugevamate ja pikemate valude ajal käisin oksendamas. Ämmakas kiitis mu valusid, ütles, et head pikad valud, siis avaneb hästi. Ja avaneski hästi. Vastuvõtus kell 8 oli avatust ainult 2 cm. Ämmakas soovitas veel täiskükke teha, et veel kiiremini avaneks aga nii oli valu täiesti väljakannatamatu. Kõige parem oli püsti olles ja toetades selle käimisasja peale.
Kuna mu valud polnud väga regulaarsed, siis otsustas ämmakas veed lahti teha. Mulle sobis. Vetes oli ka imevähe rohelist aga ei midagi väga hullu. Pärast seda hakkasid valud tõesti regulaarsemalt ja veel tihedamini käima. Mees mingi hetk tahtis mulle marlit märjaks teha otsaesise niisutamiseks. Kutsusin ta vist 5 korda poole tee pealt tagasi (ITKs on suured palatid ka, pikk maa jalutada kraanikausi äärde), sest kui valu tuli, pidi ta mu kätt hoidma. Kui ta aga selle külma marliga lõpuks jõudis, siis olin ma küll tänulik. Pole vist tänaseni jõudnud talle selle eest aitäh öelda.
Veel pandi meile külge ka see teine aparaat, lapse pea külge andur. Midagi lapse südametöös neile ei meeldinud. See küll piiras minu liikumist, aga sellest polnud suurt midagi, sest siis enam valutamist kaua ei olnudki. Poole 1 ajal tundsin, et lapse pea surub pärasoolele. Lasin ämmaka kutsuda.
Sellest hetkest läks minul raskeks. Alguses olin veel optimistlik. Ämmakas soovitas sünnitustooli ja see mulle tegelikult väga meeldis. Olin veel rõõmsas tujus ja jõudu andis teadmine, et kui juba pressid hakkavad, siis on kohe kõik. Vähemalt nii olin ma lugenud. Lasime veel praktikandil situatsioonist piltigi teha
Hea pilt sai, kõigil naerunäod peas. Pärast pikka pressimist soovitas ämmakas mul lauale ronida, sest pressimisest polnud kasu suurt midagi. No kuidagi ei suutnud ma seda õigesti teha. Pärast tagantjärgi hakkasin meenutama, et sellist vastupandamatut pressi tunnet, millest räägitakse, ma ei mäletanudki. Kui ämmakas ütles, et pressi, siis pressisin, kõigepealt üle selle valu ja siis puhtalt oma jõuga. Võibolla see asja raskeks tegigi. Igatahes viis see kõik tuju alla, sest mu suurel tööl polnud mingit tulemust. Selle aja peale mäletan, et tundsin juba kerget hirmu. Siiani mäletan, et sünnitus oli hirmus. Valud olid siis väga suured ja hingevõtvad ja progressi ei olnud. Vist ütlesin ka paar korda, et ma ei saa ja ei suuda, sest tunne oli tõesti selline. Lootusetu. No aga pooleli ju ei jäta eks
Kõige hirmsam hetk oli see, kus beebi südametöö läks aeglaseks ja siis mingiks murdsekundiks lakkas. Mina vaatasin oma mehele hirmunult otsa ja tema omakorda ämmakale, kes olla ka näost ära vajunud. Siis kupatati meie palatisse veel günekoloog ja lastearst, äkki vaja vaakumit. Seega oli minu ümber koos mehega lõpuks 5 inimest. Kõik õpetasid. Ämmakas oli tore ja väga julgustav terve sünnituse aja, aga nüüd see naistearst oli küll kohutav. Sama asja mida ütles ämmakas julgustavalt ja õpetavalt/juhendavalt, ütles tema riidlevalt ja kurjustavalt. Mäletan, et plokkisin ta enda ajust ja keskendusin ämmakale. Igatahes väga ebameeldiv inimene oli. On ju võimalik ka ilusti öelda asju. Kuna pressimisest aga endiselt kasu polnud, võeti vaakum appi ja kahe pressimisega oli tita mu kõhu peal. Teist pressimist pidin muidugi väga kaua ootama, tita poole peal, pressida ei tohi, valu ei tule (arstid kõik mudisid mu kõhtu kõvasti, et emakas ikka edasi töötaks), see oli kõige valusam ja koledam hetk sünnitusest. Kohutavalt ebamugav ja valus ja tundus lõputuna. Tita oli üleni sinine ja nabanöör 2 korda ümber kaela. Surusin ta enda rinnale ja mäletan, et mõtlesin „palun hinga“ vahetult enne seda kui ta lõpuks häält tegi. Seda hetke on raske kirjeldada. Mingi tänutunne oli, et nüüd on see läbi, aga selle olnu peale enam ei mõelnudki väga. Vaatasin oma väikest imet ja ei uskunud, et see on minu. Edasi järgnenud õmblemine oli lihtsalt ebameeldiv. Ütlesin ämmakale, et äkki minu piinamisest selleks päevaks aitaks
. Siis oleks tahtnud lihtsalt olla ja puhata. Õnneks oli aga ainult väga kerge lahkliha rebend (ma isegi tundsin, kui see tekkis, kerge põletav tunne, mis aga polnud midagi häirivat muu valu kõrval) ja seega vist ainult 1-2 pistet. Väikesed marrastused olid ka aga need paranesid ise. Perepalatisse viidi mind ratastoolis ja nuuskpiiritusega. Sünnitusjärgne verekaotus oli natuke suur (600ml). Püsti sain seetõttu alles sama päeva õhtul. Trevis sündis 25.05.2010 (rasedust oli 41+4 ja saatekiri oli siis järgmiseks hommikuks) ITKs kell 13:19.
Sünnituse kestus ametlikult 8,5h
Sünnikaal 3782g ja pikkus 50 cm. Apgar 8/9
Kui mulle lapse kaal öeldi, ehmatasin kõvasti. Hea, et ma seda enne ei teadnud, sest ise olen selline kribu ja siis üsna pirakas poiss. Olgu veel öeldud, et tänaseks on Trevis kahekuune, kaalub 7400g ja on 61 cm pikk. Väike vägilane.
Sünnitus ise oli kokkuvõttes ju tegelikult, kuigi hirmus, ei midagi ületamatut. Ühtegi valuvaigistit ma ei kasutanud, mille üle olen väga uhke. Kuigi mõne valu ajal oli küll mõte, et andke no midagiiii. Aga kui valu läks üle, läks ka mõte küsida valuvaigistit.
Järgmise korrani
, mul tütreke kaalus 7kilo 7ndal elukuul.
jõudu ja jaksu Teile !!!
Aga see on see nimi jah, millega mees väga nõus polnud. Kartis, et see kõlab nagu perekonnanimi, et siis võib tulevikus raskusi tekkida. Aga me ei suutnudki midagi paremat leida. 
). Nii et polegi midagi nii originaalset see Trevis 
