Minu südames kuulub isa koht samamoodi sellele mehele, kes mu maast madalast üles kasvatas, hoolimata, et meis voolab täiesti erinev veri. Ta võttis mu omaks, kinkis mulle oma nime ja on mulle alati toeks olnud
Oma pärisisa kohta ma seda öelda paraku ei saa. Ta jättis mu ema maha, kui teada sai, et ta mind ootab. Põgenes sõjaväkke ning ühe korra isegi tuli meid vaatama. Tõi mu emale alandlikult roosi ja silmitses mind põgusalt teisest toaotsast. Kuid ometi see ei andnud talle seda tõuget, et aidata üles kasvatada omaenda tütreke.
Ma teadsin pisikesest põnnist peale, et isa, kes mind kasvatas, ei olnud mu bioloogiline isa. Pärisisaks osutus mees, keda ma teadsin kui onuna Tartust ning kellel me mõnikord emaga külas käisime. Kui ma siis kord 10-11aastasena teada sain, kelle näol mu isaga tegu on, üritas ta hakata minuga rohkem läbi käima ja üritas materiaalselt oma kohta mu elus endale võita. Mida suuremaks ma aga sain, seda eemale ta tõmbuma hakkas.. Siis võttis järje üle tema ema, kes mu emale alimente maksis ning mind ikka toetada üritas igal võimalikul moel. Aga seda naist pean ma küll oma vanaemaks

Sooja südamega naine, kes on alati olemas
Tänaseks on see juba hea, kui ma temast kahe aasta jooksul midagi kuulen. Ma ei pea teda oma isaks, kuid pean teda meheks, tänu kellele oli mul võimalus siia ilma sündida

Isadmepäeval tekkis mul aastaid dilemma, et kas helistada talle ja soovida ilusat isadepäeva. Kuid alati jäi telefon lauanurka vedelema ning läksin kallistama oma tõelist isa
Aga minu jaoks on isa see härrasmees, kes mu ema endale võitis ning ta õnnelikuks tegi. Mul ei ole kunagi millesti puudust olnud. Me oleme küll palju kakelnud ja sõdinud omavahel, kuid meie side oli tugevam kui miski muu. Alati kui probleem on - tema on minu number 1 inimene rääkimiseks. Minu jaoks jääb ta alati minu issiks
