Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

Triibupüüdjate ja rasedusest hoidumise teemad

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas roosaliblikas » 16.04.12, 20:52

Täna UH käidud..
7+6 :)
Ja kõige õnnelikumaks muutusin siis kui öeldi, et südametöö on olemas..
Kõik peab minema hästi! [-o<
Kõigil on õigus olla õnnelik!
Pilt
Pilt
Kasutaja avatar
roosaliblikas
 
Postitusi: 24
Liitunud: 15.05.11, 9:15

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas alondra83 » 17.04.12, 10:06

roosaliblikas kirjutas:Täna UH käidud..
7+6 :)
Ja kõige õnnelikumaks muutusin siis kui öeldi, et südametöö on olemas..
Kõik peab minema hästi! [-o<


Palju, palju õnne sulle :D!!!
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Kasutaja avatar
alondra83
 
Postitusi: 2326
Liitunud: 29.01.11, 16:07
Asukoht: Tallinn, Nõmme

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Proua Smith » 11.11.13, 13:04

Minu väga oodatud rasedus ka peetus 8. nädalal, tabletipuhastus 11. nädalal. Nüüd ikka mingid tükid sees ehk kogu see jant jätkub ja jätkub.... Nagu peetumine ise ei olnud juba piisav kannatus ja karistus :(

Olen tähele pannud, et ainus mis lohutab tegelikult on lugeda teiste lugusid, kellel on pärast peetumist hästi läinud. Loodan, et kunagi saan oma õnneliku lõpuga loo ka siia kirjutada... Kunagi... Aga äkki keegi tahab vahepeal oma lugusid jagada, sest peale 2012 aastat pole midagi kirjutanud. Lohutuseks teistele minusugustele..
Proua Smith
 
Postitusi: 29
Liitunud: 18.09.13, 11:22

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas bitter » 02.01.14, 18:08

Minul oli peetumine 6ndl. Sain sellest teada vana-aasta viimasel päeval ja täna oli puhastus. Kohe kui nüüd arstil ära käin ja tema rohelise tule annab hakkame uuesti proovima. Väga raske on emotsionaalselt, aga teadmine, et ta on endiselt väga oodatud ning soovitud annab jõudu uuesti proovida.

Võiduka lõpuni.
Kasutaja avatar
bitter
 
Postitusi: 157
Liitunud: 02.01.14, 17:15

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas kullakeG » 04.01.14, 23:08

2.Dets avastasin et olen rase. olin maailma õnnelikum inimene ja siis varises terve elu kokku. :smt010 :smt010 10nädalal läksin arstile ja avastati 30.dets põismool. 2.Jaanuaril käisin puhastusel. :'( nii väga tahtsin.
Nüüd ootan,et saaks kõik korda ja oma uued triibud kätte.
kullakeG
 
Postitusi: 1
Liitunud: 04.01.14, 22:43

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Ver000nika » 09.01.14, 12:01

Minul oli peetumine 7ndal nädalal. Olime selleks ajaks üritanud (õigemini ei hoidnud tita tulekut ära - otseselt ei tahtnud saada, aga vastu ka ei olnud) ca 8-9 kuud, lõpuks saabus maailma õnnelikuim päev, kuid kahjuks paar päeva hiljem hakkas verejooks ja tuvastati peetumine. Paar päeva enne seda nägin pisikese südametööd :( Möödas sellest juba peaaegu kolm aastat, aga ikka veel teeb haiget. Kahjuks pole siiani ka uus rasestumine õnnestunud :(
Ver000nika
 
Postitusi: 42
Liitunud: 03.01.14, 11:47

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Kroku » 09.01.14, 17:27

Mul avastati nüüd 7.jaanuaril peetumine :( Oleks olnud meie teine oodatud laps... UHs näitas suuruseks 7+4 kui päevade järgi pidi juba olema 9+5, südametööd polnud. Sain õnneks valida, kas minna puhastusele haiglasse või saan tabletid koju kaasa, muidugi tahtsin kodus olla. Haiglas oleks kindlasti muserdavam olnud. Siiani veritsen ja 13.jaanuaril lähen uuesti kontrolli, kas kõik korralikult ära puhastunud.
Arst soovitas paar kuud vahet pidada, aga ma kardan, et ma nii kaua vastu ei pea. Kindlasti ootan ära ühed päevad ja siis ilmselt laseme tibul tulla kui ta soovib. Otseselt aegade rihtimist ja stressamist katsume vältida.
Pilt

Pilt
Kasutaja avatar
Kroku
 
Postitusi: 989
Liitunud: 17.08.10, 10:46
Asukoht: Tartu

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas elujoon » 09.01.14, 22:47

Minagi olen üks teist. Minu lugu ei ole ainult katkemisest aga räägin ikkagi sest need tunded on ju samad kui mitte hullemad, selline lugu:
Vaatamata, et olen veel väga noor (24) on mu lapsesaamise lugu juba pikk ja keeruline. Esimest korda jäin rasedaks täitsa juhuslikult ja siis mulle öeldi, et seda last ei tule, tehti abort tabletidega, hetkel on mõtetes küll, et nii hea oleks kui ta oleks ikkagi sündinud aga samas elu selline ja sain lõpetada ülikooli, leidsin erialast tööd. Möödus 6 aastat ja otsustasime, et nüüd meil peab beebi tulema, proovisime 6 kuud siis läksin arsti juurde (olen hull pabistaja, vahepeal käisin ka arsti juures aga too polnud midagi öelnud ega soovitanud, lihtsalt rääkis, et kõik on ok ja aastake proovime kui ei õnnestu vaatame edasi) teine arst soovitas peale vahekorda olla kõhuli ja padi kõhu alla(emakas on sellises asendis, et teistmoodi ei pääse sinna kallis kraam) ja voila- triibud käes. Ohh seda õnne ja rõõmu kuigi rasedust oli alles 6 nädalat oli mul juba vankergi valitud. Muret tekitasid kõhuvalud, nad ei olnud tugevad kuid iga päev kuskilt midagi valutas ja kummaline oli, et torgatas paremal pool. Üks õhtu kui oli kuskil 6+5 valutas kõht tugevamalt aga läksin varem magama, et läheb siis üle une ajal ja homme helistan arstile küsin kas on ikka ok (muidu kui käisin läbivaatusel ütles arst, et see on normaalne määras UH aja nädala pärast) öösel ärkasin valust, väga imelik valu oli, tahtsin nagu wc-sse minna aga samas ka mitte, kuidagi koperdasin wcsse aga ei olnud ikkagi mingit häda, koperdasin magamistuppa siis mees juba ärkas ja hakkas mind riidesse aitama, külm higi voolas ja valu oli meeletu. EMOs UH ei näidanud midagi, hcg näitas emakavälist. Tegelikult tundsin ma juba kodus, et see ongi lõpp aga ei teadnud, et selline. Mind jäeti haiglasse, sain väga suure doosi valuvaigesteid ja rahusteid. Hommik oli väga raske, ma ju pidin mina UHsse, ootasin koridoris kus olid igalpool rasedad õnnelikud naised kõhtudega ja meestega. Oi kuidas see nutt tuli kui ma seda vaatasin, elu hulleim hüsteerika:( UH näitas, et süda lööb ja täitsa 6+5 aga ta ei ole emakas. Ja see teadmine oligi elu hulleim sest ma sain aru, et rasedus ei ole peetunud(loodel ei ole väärarengut, ta on täitsa terve, lapsuke kasvab, süda lööb), nüüd see laps lõigatakse välja ja veel koos minu munajuhaga. Kuidagi juhtus nii, et ma väga kartsin seda emakavälist, ei teagi miks, ma isegi ei kartnud katkemist vaid emakavälist ja nii juhtuski. Tehti LAP- munajuhad on täiesti liidetes ja üks ei ole enam läbitav. Puhastati töötav juha ära ja öeldi, et proovi veel 4-6 kuud ja siis liited on tagasi. Kui ei õnnesti mine IVF. Algul oli see suur šokk, nüüd ei ole enam hirmu IVF ees.
2 kuud möödus ja oligi OV puhtas ja töötavas juhas- HURRAAA TRIIBUD JÄLLE KÄES. Samal ajal ka suur nohu, köha, reis ja konditsioneerist tekkinud uus haigestumine. Aga no vahet ju ei ole, foorumites inimesi küll kes haiged olnud ja kõik hästi läinud. Imelik ainult, et testi triibud heledad. 31.12 hommikul määris ja kohe helistasin oma arstile kes ütles, et ma ruttu tuleks sinna jaba 10 min pärast olin töölt läinud ja arsti juures, loodet polnud näha aga limaskest oli paks ja HCG 54 täitsa hea, järelikult oli hiline OV, uus aeg 2 nädala pärast. Vahepeal testid tumedamaks polnud läinud (olen jah kontrollifriik ja eks see eelmine juhtum tekitab hirmu) läksin hcg analüüsi andma mujale ja see näitas 40, siis sain aru, et jälle on kõik aga see kord on mul nahk juba paksem ja kui eelmine kord oli peas, et ei taha enam elada siis nüüd juba - elan üle ja küll varsti tuleb. arsti aeg alles järgmine nädal(seal me pidime vaatama beebi arengut aga jah vaatame hoopis muud) Täna hakkas mul veritsema ja tegelikult hea, et ise ja ei pidanud kasutama tablette. Väga hullult ei tule ja valusid pole, mis tekitab tegelikult hurmu aga ei hakka enam rabelema ja ootan järgmise nädalani, pole vist mõtet emosse joosta kui hullu pole?

Iga kord sisetunne algul oli hea aga siis kui jama arvatavasti juba juhtus kuidagi tekkis hirm ja mõte, et see rasedus ei õnnestu:S Mul väga aega pole proovida sest liited kohe tagasi ja korra proovime veel ise samas olen juba ka IVF järjekorras

Pikaks venis jutt aga sain esimest korda kogu loo räägitud, palju parem hakkas :)
Pilt
Kasutaja avatar
elujoon
 
Postitusi: 48
Liitunud: 09.01.14, 22:10

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Kroku » 10.01.14, 10:15

Elujoon :hug:
Rääkimine on tegelikult päris hea teraapia, hommikul just mõtlesin. Kuidagi see sõnastamine paneb asjad paremini paika, muidu muudkui keerutad ja keerutad seda oma peas...
Pilt

Pilt
Kasutaja avatar
Kroku
 
Postitusi: 989
Liitunud: 17.08.10, 10:46
Asukoht: Tartu

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas pisikemardikas » 28.01.14, 17:32

Nii..räägin siis oma loo ka... minul oli ka peetumine, tehti tabletiga...kui arsti juurde kontrolli uuesti läksin, siis ütles, et kõik ei ole veel välja tulnud ja munasarjadesse oli mingi vedelik tulnud, öeldi, et peaks päevadega välja tulema. Päevad algasid ja siis teisel päeval tuli väga suur tükk ka, nii et ma lausa ehmusin. Kas siis ei saa kindlasti rasestuda,kui kõik tükid pole veel välja tulnud?
pisikemardikas
 
Postitusi: 1
Liitunud: 28.01.14, 16:47

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Sirtsu88 » 29.01.14, 0:02

Mul oli peetumine 2011 aasta suvel, 6 rnädalal. Tehti puhastus ja samas oli mul emakamüoomi opp ja keelati rasetuda 1 aasta vähemalt...olime mehega kurvad, kuigi laps polnud planeeritud - aga kui teada saime, olime ju nii õnnelikud...aga aasta möödus...ei mõelnudki enam..aga juunis 2012 saime mehega teada, et ootan last... ja nüüd just saab mu poja ülehomme 1 aastaseks :) Niiet positiivset mõtlemist ja muretut veeremist.
Sirtsu88
 
Postitusi: 84
Liitunud: 15.12.12, 23:52

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas JMR » 13.03.14, 21:01

Kaua see veritsus veel kestab? Määris al raseduse algusest kuni 4-5 nd-ni, mil rasedus katkes. Seejärel 2p tugevat verejooksu, 1p kerget määrimist ning 3 viimast päeva sellist keskmist veritsust. Nagu päevad. Samas veri teistsugune - hele, nagu pärisveri, mitte menstruaalveri. Kõhuvalu täieti kadunud! Aga kui kaua see veritsus veel kestab? :S Selle veritsusega on veel see probleem, et vahepeal ei tule nagu midagi, siis aga hakkab lahima ja kindlasti täiesti ebasobivas kohas. Nt eile tööl.

Ja millal (või kas üldse kunagi) suudan vaadata ilma torketa südames rasedaid naisi, beebiasju, titekärusid, kuulda beebide nuttu? :( Nädal möödas katkesmisest ning enam ei nuta, käin tööl (loe: uputan end töösse), ent kui pisimgi vaba hetk tekib, siis... No oma lõputööga absoluutselt tegeleda ei suuda!

Ja see uuesti rasestumine - ma oleks tõenäoliselt paranoiline paanik valmis! Et kas peaksin KOHE arstile end näitama, kui triibud käes?

Ja kust maalt läheb leina ja enesehaletsuse piir?
JMR
 
Postitusi: 45
Liitunud: 28.02.14, 19:47

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Rubiin » 14.03.14, 19:34

Määrida võib kuni 2 nädalat ka, olen lugenud. JMR - kahju!

Minul ka õnnetu lugu - juba teine peetumine 1a jooksul. Üritan esimest last, aga ei paista teda kusagilt, mõlemad peetumised ka väga varajased 6ndal nädalal. Hetkel pole teine peetumine veel "välja tulnud" aga juba tean, et nii on.. arstile saan alles 4 päeva pärast, seni pean lihtsalt istuma ja ootama. Jube aeg!
Seekord ma aga tõesti lasen ennast uurida ja puurida põhjalikumalt, sest mõlemad rasedused peetunud täpselt sama mustriga.. midagi peab ju mul viga olema. Kolmandat enam küll üle ei elaks... tahaks nii juba lapsi!
Kasutaja avatar
Rubiin
 
Postitusi: 17
Liitunud: 04.03.14, 21:00

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas anni25 » 14.03.14, 21:22

Mina kuulun ka kahjuks nende hulka, kelle rasedus peetus.
Jäin rasedaks kohe esimesel kuul, kui üritama hakkasime (jaanuar 2014). Olime väga õnnelikud, et kohe õnnestus ja hakkasime loomulikult nimesid mõtlema, tulevikku planeerima, rääkisime uudisest lähedastele jne. No mina isegi mõelnud, et just minu rasedusega võib midagi valesti minna. Olin rõõmus ja hoidsin end väga- olin täiesti ideaalne rase. Võtsin juba mitu kuud varem foolhappe tablette, alkoholi ei tarbinud, ei suitseta, füüsiliselt end üle ei pingutanud, sõin korralikult jne.
Rasedusest sain teada väga varakult- umbes 4 päeva enne oodatavat menstruatsiooni. 6+0 hakkas pisut veritsema, läksin kohe EMOsse. Seal tehti ultraheli, pisike oli veel alles. Saadeti koju, kuid hommikul oli veritsus juba suur ning kõht valutas. Läksin jällegi EMOsse ja seisund oli sama, pisike oli veel alles. Olin kodus voodis mitu päeva, püsti tõusta ei julgenud, nutsin põhimõtteliselt hommikust õhtuni. Nelja päeva pärast oli naistearsti külastus, selleks ajaks oli emakas end juba täiesti ära puhastanud ning rasedusest polnud märkigi. Ma küll lootsin, et juhtub ime, kuid samas ma juba teadsin ....

Ehkki rasedus oli väga väike, oli see täpike minu jaoks juba reaalselt olemas ja ma armastasin teda väga. Tema kaotus oli ootamatu ning valus, ma pole vist kunagi nii palju nutnud. Naistearst suunas mind raseduskriisi nõustaja juurde, kus sain enda tunnetest rääkida ja pisut hakkas kergem.

Rasedus katkes 16.02 ning järelkontroll oli 06.03.14. Kuna kõik oli korras, taastunud, funktsioneerib, siis ei ole mul tarvis uue rasedusega oodata. Kohe peaks algama esimene menstruatsioon ning peale seda hakkame uuesti üritama.

Lubasin endale, et ei paanitse üle ning püüan mitte katkemisele mõelda (hirm on loomulikult, kuid püüan seda ignoreerida). Samuti ei loe ma seejärel enam foorumeid, kuna nii palju hirmutavat infot on igal pool, et ma kütan end mõttetult üles lihtsalt. Küll erinevad haigused, peetumised jne. Elan parem rahulikult oma igapäevaelu. Samuti ei räägi ma siis oma rasedusest kellelegi (peale mehe loomulikult) enne esimese trimestri möödumist.
Kasutaja avatar
anni25
 
Postitusi: 8
Liitunud: 13.03.14, 7:47

Re: Palju on Teid? (peetumine ja uuesti üritamine)

PostitusPostitas Fify » 16.03.14, 2:37

Tervisi!
Ma ka; ma ka; ma ka olen see õnnetu, kes on selle nõmeda kadalipu läbi käinud.
Nii kui unistasin, et võiks rasedaks jääda nii ka jäin ja kui oli aeg minna nn. kulkavolti mõõtma, teatati, et beebikene on minu juurest ära kolinud. Sarnaselt anni25-le, olin lähedastele juba teatanud uudisest ja eluplaanid olid ka kõik juba paigas....
läks aeg edasi ja neid kaikaid ikka mu teele visati aga lõpuks saime siiski hakkama ja meil nüüd kodus peagi kolmeseks saamas tüdruk.
Toona mu günekoloog tegelikult ütles väga hästi: see oli nii pisike rasedus, et sellepärast ei maksa küll põdeda. Nüüd takkajärgi mõtlen, et see ikka päris hirmus lause aga toona mõjus see mulle kuidagi väga rahustavalt ja isegi positiivselt.
Nii, et julget proovimist ja see enne 12.nädalt peetumine on ju tegelikkuses üldjuhul siiski nn. looduslik valik, seega isegi ju väike teeme looduse poolt või nii. Kuigi toona ma oleks selle inimese vist elusalt ära söönud, kui keegi oleks mulle sellist juttu rääkinud :)
Kasutaja avatar
Fify
 
Postitusi: 17
Liitunud: 16.03.14, 1:42

Eelmine

Mine Rasedaks jäämisest

Kes on foorumis

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist